Jõutrafode projekteerimise põhiküsimused

Toitetrafot kasutatakse vahelduvpinge, voolu ja vahelduvvoolu edastamiseks staatilise elektriseadmena, projekteerimisel tuleb arvestada mitmesuguste teguritega, säilitada hea struktuurne paigutus, pikendada seadmete kasutusaega.
Jõutrafo projekteerimise põhiprobleemid on magnetvoog ja voolutihedus. Trafo vool on võrdeline võimsusega ning voolutiheduse suurust (st juhtme paksust) arvestatakse vastavalt juhi poolt tekitatud soojusele. Magnetvoo puhul on elektromagnetismi põhisuhe u=4.44fw, kus u on pinge ja f on sagedus, siin on see 50 Hz, fikseeritud väärtus; w on pooli keerdude arv; φ-s on magnetvoog. Kuna räniteraslehe magnetvoo tihedust B piirab materjal, saab selle üldiselt projekteerida ainult 1.4-1.8 Tesla, seega φ suurendamiseks üldjuhul ainult raua ristlõikepindala tuuma saab suurendada. Trafo südamik on tavaliselt kolmefaasiline kolonn, raudsüdamiku ristlõikepindala saab määrata ülaltoodud valemi järgi ja südamiku akna suurus peaks arvestama mähise sisestamise põhimõtet. mida suurem on trafo võimsus, seda paksem on traat ja seda suurem on südamiku aken.
Jõutrafode projekteerimisel saab vase ja raua kogust tasakaalustada. Kuna pärast trafo võimsuse kindlaksmääramist määratakse vool, määratakse traadi paksus, suurendage pöörete arvu W, magnetvoog φ võib olla väiksem, südamiku ristlõikepindala võib olla väiksem, kuid nende pöörete sissekerimiseks peaks raudsüdamiku aken olema suurem; Vastupidi, pöörete arvu W vähendamisel on magnetvoog φ suurem ja raudsüdamiku ristlõikepindala suurem, kuid raudsüdamiku aken võib olla väiksem.